Seiklusmängu “Mees, kes teadis ussisõnu” legend

“Mees, kes teadis ussisõnu” viib meid müütilise kuldaja viimastesse päevadesse. Inimesed ei mõista enam Ussisõnu ja eelistavad maitsva hirveliha asemel jaburat jahutoodet nimega leib. Mõnusa jõudeaja ja vaba filosofeerimise asemel tahavad nad võõramaiste sakste ees koogutada ning lisaks raskele ja tulutule põllutööle veel ka kirikus imelikku ristil rippuvat habemikku kummardada. Eurointegratsioon koos kristluse ja muude öko­loogilist jalajälge paisutavate jamadega on Maavalda saabunud, et jääda.

Andrus Kivirähki romaanil „Mees, kes teadis ussisõnu” põhinevas seiklusmängus saavad mängijad asuda viimaste vaprate sekka, kes kurjale vastu hakkavad. Nagu raamatuski, tuleb neil heidelda nii paksust plekist nahaga kaetud raudmeeste kui ka mesikeelsete munkadega. Rääkimata sellistest hirmsatest sõja­masinatest nagu vihane vokk või ulguv orel. Lubame, et see kõik kokku ei saa olema kerge. Aga see-eest kindlasti lõbus.